Mis vahe on reportaažil ja tavalisel fotosessioonil?

2024 Autor: Sierra Becker | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2024-02-26 04:49

On saanud pikaks traditsiooniks, et kõiki märkimisväärseid sündmusi, olgu selleks riikliku tähtsusega sündmus või raamatunäitus, spordivõistlused või filmifestival, kajastavad lisaks ajakirjanikele ka fotograafid. Pildiseeriaid, mis jäädvustavad üksikuid hetki, toimuva episoode, nimetatakse fotoesseeks või reportaažiks.

Protsessi spetsiifika

Reportaaži pildistamine erineb tavapärasest põhimõtteliselt. Põhimõtteliselt erinev lähenemine ennekõike materjali valikule ja esitamisele. Fotosessiooni või traditsiooniliste võtete puhul on oluline looduse kunstiline pool, s.t. mis on kaardil pildistatud ja kujutatud. Seetõttu on iga fotograaf mingil määral ka kunstnik. Ta ei püüa mitte ainult näidata pildistatava objekti iseloomulikke jooni, vaid teha seda kaunilt, keerdkäiguga, luues kunstilise pildi.

Fotograaf planeerib hoolik alt tulevaste fotode kompositsiooni, valib õige valgustooni, värvigamma. Ta võib paluda oma modellidel naeratada või teha kurva pilgu – olenev alt süžeest. Ja isegi kui fotod on tellitud ja peavad vastama teatud nõuetele, jääb fotograafil siiski palju ruumi improvisatsiooniks. Reportaaž ei ole selline.

Fotoajakirjaniku põhiülesanne on objektiivsus ja töö tõepärasus. Pildistades presidendi külaskäiku välisriiki või kohtumist inimestega provintsi äärealadel, pildistades järjekordse õnnetuse sündmuskohal või opositsiooni meeleavalduselt, loob reporter riigist kroonika, kirjutab selle ajalugu. Reportaaživõtted tehakse eksprompt, liikvel olles ning fotograafil peab olema aega õige rakursi ära arvamiseks, edukaima võttepunkti, selle hetke valimiseks. Peate tegutsema kiiresti, et mitte unustada erilist näoilmet, žesti või liigutust, "rääkivat" tausta ja selliseid detaile, mis muudavad pildi fotodokumendiks. Nii saadakse omamoodi fotolugu, mida tuleks esitada huvitav alt, põnev alt, särav alt, elav alt. Tihtipeale vajutab reporter ühe õige kaadri huvides kümneid kordi “start” nuppu ja valib seejärel välja mõned kõige edukamad. Ta on pe altnägija ning tema piltide kaudu liitub vaataja toimuvaga, sukeldub sündmuste keerisesse, saab neis osaliseks, tunnetab kirgede ja draama intensiivsust, kogeb kordumatuid hetki ajaloost.

Selge on see, et reportaažide tegemine on keeruline asi, nõuab kõrgeid professionaalseid oskusi. Materjali "lihts alt, kuid maitsek alt" esitamist ei ole võimalik ühe päeva või kuuga õppida. Käsi ja silm on aastaid "topitud". Valitud pildid peaksid ju olema elulised ja andma edasi sündmuste vaimu. Seetõttu võime öelda: reportaaživõtted on „piltides“jutustamine teie kaasaegsetest ja teie ajastust.

Tihti kaasneb tekstiga fotoseeriaajaleheartikkel või ajaveebi postitus. Seetõttu peab fotoessee sisu vastama tekstile ja sageli ilma eelneva kokkuleppeta. Selline järjekindlus on ka üks professionaalsuse tunnuseid.

Puhkuse loomine

Üks fotoesseed on pildistamispühad. Sarnaselt reportaažiga hõlmab see peaaegu kõiki võttežanre ja -tüüpe: portree, maastik, “loodusest”, interjöör, s.t. kodune, staatiline ja mobiilne. Pühade pildistamine peaks edasi andma sobivat atmosfääri, meeleolusid, emotsioone. Ja siis saab fotograafist kunstnik. See jäädvustab eredamad ja värvikamad hetked, kõige liigutavamad ja rõõmsamad, naljakamad ja huvitavamad. Lõppude lõpuks aitab selline aruanne säilitada mälestust pidulikest sündmustest paljudeks aastateks.

Fotograafi elukutse on kutsest tulenev elukutse. Seda tuleb armastada, seda tuleb elada, see peab püüdlema täiuslikkuse poole. Alles siis võib inimesest saada tõeline fotoajakirjanik.