Andrey Beljanin on raamatu "Aargh päkapikumajas" autor. Aarghi triloogia

2024 Autor: Sierra Becker | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2024-02-26 04:49

Fantaasia on muinasjutud täiskasvanutele, kes tahavad end taas lastena tunda. Ja humoorikas fantaasia on lugu neile, kel igapäevaelus eriti napib rõõmu ja headust.

Andrey Beljanin, raamatu "Aargh päkapikumajas" autor, on lihts alt suurepärane spetsialist naljakate, huvitavate ja veidi kurbade muinasjuttude kirjutamisel.

Autori kohta

Andrey Olegovitš Beljanin sündis Astrahanis, mis on kuulus oma mitmekultuurilise elanikkonna poolest. Kirjaniku armastusest oma sünnilinna vastu võib kergesti aimata, kui lugeda romaani "Vampiiri maitse". Tulevane kirjanik sündis 24. jaanuaril 1967. aastal. Isa on lihttööline, ema raviasutuse töötaja.

Pärast kaheksandat eluaastat astus Andrei Beljanin Astrahani kunstikooli. Vlasov. Neljandal kursusel tekkis minus huvi luule kirjutamise vastu. Ta teenis kaks aastat piirivägedes Türgi piiril.

1994. aastal võeti Beljanin vastu Venemaa Kirjanike Liitu – sel aj altal oli kolm autori luulekogu ja muinasjuttu "Punane ja triibuline", samuti "Portselanirüütlite ordu".

1995. aastal alustas ta koostööd kirjastusega ARMADA. Ta töötas koolis õpetajana, juhtis kirjanike liidu kohalikku osakonda ja kirjandusstuudiot. Tal on kapteni auaste. Ta elas Moskvas ja Peterburis, kuid hetkel on peamiseks elukohaks Astrahani linn.

Andrey Beljanin on paljude kirjandusauhindade laureaat ja nominent. Kõige olulisem neist:

• "RosCon" – aasta ulme, 2013, laureaat;
• "Tähesild" – Feng-do meister, 1. koht, 2000, laureaat;
• Aelita auhind – 2017, laureaat.

Triloogia "Aargh" esimese osa eest kandideeris Andrei Beljanin ("Aargh päkapikumajas" – teine raamat) 2007. aastal ajakirja "World of Science Fiction" poolt rubriikides "Parim vene fantaasia". " ja "Aasta raamat". Esimeses nominatsioonis läks Maria Semenova temast mööda tööga "Seal, kus mets ei kasva". Teise järgi - Juri Burnosov raamatuga "Koletisi pole."

Parimad raamatud autorilt Andrey Beljanin

"Aargh päkapikumajas" pole kirjaniku parim teos. Lugejatele meeldivad rohkem tema varased kirjutised. Nimeta mõõk triloogial (1997–1998) on kõige rohkem fänne – need raamatud kuuluvad järjekindl alt parimate kodumaiste fantaasiate edetabelisse. Lisaks sellele tsüklile väärivad regulaarsete lugejate ja kriitikute sõnul esiletõstmist järgmised Andrei Beljanini teosed:

1. Diloogia "Minu naine on nõid" (1990-2001) – neis teostes avaldub eriti selgelt kirjaniku poeetiline anne.
2. "The Secret Investigation of Tsar Herne" (1999-2017) – 10 raamatut, mis on küllastunud Beljanini tunnushuumorist. Naljakas detektiivlugu politseiniku raskest elust muinasjutulisel Venemaal. Mõned ütlevad, et sarja kaks viimast raamatut ei olnud nii head kui eelmised.
3. "Professionaalne libahunt" (2002-2007), kaasautor Galina Tšernajaga. Detektiivibüroo kaks säravat töötajat, kellest ühel on uhke saba, võtavad eestkoste alla õpilase, keda libahunt hammustas. Pärast põhitetraloogiat on kirjutatud palju novelle.
4. Vampiiri maitse (2003) on romaan Astrahani linnas elavatest vampiiridest ja nende raskest, mõnikord mõrvarlikust suhtest.
5. "Hull kuningas Jack" (1996-1999) - triloogia esimene osa oli kirjaniku omamoodi debüüt kirjastuse ARMADA eduka autorina.

Raamat "Aargh päkapikumajas" ei kuulunud sellesse nimekirja, nagu paljud teisedki autori väga väärt teosed. Andrei Beljanini viimane avaldatud raamat on Borderlandsi tsükli neljas romaan pealkirjaga "Valgehundi au" (2018).

Aarghi triloogia

"Aargh päkapikumajas" on "Aarghi" triloogia teine osa. Siin on selle sarja raamatute täielik nimekiri:

1. Aargh (2007) on segu humoorikast ja kangelaslikust fantaasiast pooleldi inimese ja pooleldi trolli peategelasega.
2. "Aargh päkapikumajas" (2009) – kangelaste meeskonna epohhaalse kampaania teine osa.
3. "Aargh on the Throne" (2010) – viimane osa.

Esimene raamat –"Aargh"

Esimeses romaanis tutvustatakse lugejale pooleldi inimesest pooltrolli ehk aarghi. Tuntud ka kui Kid. Väliselt on ta hunnik lihaseid ja enamik mõistusega olendeid näeb teda vaid tumma valvurina, keda saab oma vajaduste rahuldamiseks palgata. Kuid Laps on pigem intellektuaal, kes eelistab vabal ajal raamatut lugeda ja tööandja juuresolekul vait olla ja aeg-aj alt ähvardav alt uriseda.

Krahv Ashley palkab lapse valvuriks, kes saadeti täitma "tähtsat ja salajast päkapikumissiooni". Lisaks liituvad meeskonnaga teised kangelased ja neid ootavad ees seiklused teel eesmärgi poole.

Tegelikult on see järjekordne romaan Andrei Beljanini lemmikžanris – irooniline fantaasia-detektiiv. Ainult vapustava Venemaa asemel, nagu filmis "Salajuurdlus …", kasutatakse siin halastamatult ära klassikalise Euroopa fantaasia motiive ning tegelastena on kohal päkapikud, päkapikud, trollid ja muud äratuntavad olendid.

Aargh päkapikufarmis

Esimese raamatu süžeed on edasi arendatud. Pooltroll nimega Kid reisib endiselt koos sõprade meeskonnaga, võideldes paljude vaenlastega. Lisaks saab aarghist ootamatult mentor päkapikulaste karjale.

Beljanin ei unustanud esimeses osas alguse saanud armuliini: Laps loodab endiselt suhtele kõige inetuma palgasõduriga.

"Aargh päkapikumajas" on omamoodi humoorikas fantaasiavestern, kus kogunetakse pubides,rüselus ja muud iseloomulikud tunnused. Ja selle poolest erineb see triloogia esimesest raamatust, milles domineeris detektiivijoon.

Aargh troonil

Viimases osas otsustab pooltroll õigluse taastada ja läheb koos kuningaga audientsile. Teda saadavad endiselt ustavad kamraadid ja vaenlaste armee. Kuid lõpuks lõpeb kõik rohkem kui hästi.

Kui avaldada arvamust kogu triloogia kohta tervikuna, siis on sellel palju paralleele teiste kuulsate kirjandusteostega. Niisiis, Sherlock Holmesi ja dr Watsoniga on selgelt ühiseid jooni, ainult siin tegutsevad Kid ja krahv Ashley detektiividuett. Aargh ise sarnaneb kõige enam kuulsa multika tegelasega - Shrekiga. Raamatutel on sarnasusi ka "Sõrmuste isanda" ja Simon Greeni sarjaga Dark Side – selles osas, mis puudutab koledat palgasõdurit.

Ülevaatus plussmärgiga

Andrei Beljanini raamatut "Aarkh päkapikumajas" on raske hinnata kogu sarjast eraldi. Nii et proovime anda üldise hinnangu, eriti kuna kõik kolm osa on kirjutatud samal tasemel ja nende hinnangud on ligikaudu samad.

Üldiselt osutus autor taaskord heaks romaaniks. Võib-olla mitte kõige parem, aga lugeja ei pea ka pettuma. Raamatute süžee on põnev, tegelased, kuigi tüüpilised, on huvitavad ja näpuotsatäis filosoofilist arutluskäiku lisas tekstile ainult sügavust.

"Aargh päkapikumajas" on hea raamat, sobib väga hästi lõõgastumiseks, naermiseks, tegelaste pärast muretsemiseks.

Miks olid Andrei Beljanini fännid pettunud

Mõned fännid on kahtlenud, kas Andrei Beljanin on tõesti "Aargha päkapikukojas" autor. Põhimõtteliselt pole olemas nii edukat kirjanikku, keda varem või hiljem ei hakataks süüdistama kirjandusmustade kasutamises.

Aga siin on autor selgelt kõigis süüdistustes süütu. Sellel raamatul on kõik iseloomulikud võtted, mida kirjanik kasutab: tema kaubamärk huumor ja stiil, nii et kriitikute sõnul kaovad kahtlused autorsuse suhtes.

Ja ometi olid mõned Beljanini loomingu austajad pettunud. Raamatutel, nagu arvustustest aru võib saada, jäi puudu läigest, veidi rohkem viimistlemist. Asi pole selles, et raamatud oleksid nii kohutavad või halvad, lihts alt Andrei Beljaninist kui vene fantaasia lipulaevast oodati laitmatut meistriteost. Samas kirjutas ta tavalise hea raamatu.

Kas lugeda või mitte lugeda?

Kas lugeda või mitte lugeda "Aargha päkapikumajas"? Beljanin Andrei on tunnustatud kirjanik, kellel pole halbu teoseid. Kõik tema üksikud romaanid ja sarjad on üsna loetavad – need on huvitavad, lahked, keeruka huumori ja naljakate tegelastega.

Mis puudutab "Aargha in the Elf Coop", siis seda raamatut, nagu kogu seeriat, alahinnati. See on väga mitmekihiline asi – see on iseenesest kogu fantaasiažanri paroodia ning kõik tegelased ja olukorrad on kollektiivne paroodia kuulsatest kirjandus- ja koomiksitegelastest. Ainus tõeliselt õigustatud nõue autori vastu on teisejärgulinesüžee. Aga muus osas on Andrei Beljanin, nagu alati, oma parimas vormis ja kirjutas veel ühe väga hea, lahke, naljaka ja veidi kurva loo. Seega tasub seda kindlasti lugeda, kasvõi selleks, et tsükli kohta oma arvamust kujundada.